Ootasin pikalt, et seda postitust teha. Aga täna hommikuste uudiste valguses, mis juhtus Nice's, postitan selle, kuna nüüd on (kahjuks) rohkem inimesi, kes elavad sarnaseid tundeid läbi nagu mina mõnda aega tagasi.
Brüsselis toimunud rünnakust on
möödas neli kuud. Poliitikute ja teiste inimeste sõnavõttudes on alati kuulda,
et elu läheb edasi ja see, mis juhtus, ei tohi meie edasist elu mõjutama jääda.
Aga kas kõik on siis korras ja kas endine elurütm on taastunud? Minu vastus on,
et ei ole. Ja ma usun, et edaspidi on sõnal „normaalne elu“, uus tähendus. Aga
kõigest järjekorras.
Sel teisipäeva hommikul läksin ma
enne tööd, nii umbes 8.45 minule kõige lähemal asuvast metroo jaamast sularaha
võtma. Tavaliselt ma ei kasuta hommikul metrood ega ei käi metroopeatuses, aga
ma näen enda koduaknast, et inimesed tulevad metrooga tööle/õppima ja sel ajal
on inimesi liikvel omajagu. Tol hommikul metroojaama minnes ja sealt tulles
mõtlesin, et kummaliselt vähe inimesi liigub- keegi ei tule metroo pealt ülikooli
poole. Veidi aega hiljem tööle jõudes oli teada, mis lennujaamas pool tundi
varem oli juhtunud ja kohe tulid ka teated metroos toimunud plahvatustest.
Käisime kiirelt need kabinetid läbi, kus töötavad inimesed, kes hommikuti
metrood kasutavad. Õnneks olid kõik kohal, sest sel päeval algas neil üks loeng
juba kell 8 hommikul. Edasi mõtlesin sellele, et ma olin ise käinud hommikul 4
peatust eemal sellest kohast (sularaha võtmas), kus oli umbes 10 minutit varem
toimunud plahvatus. Miks oli meie metroo peatus endiselt avatud? Kaasa arvatud
seal tegutsevad kohvik ja pood?!? 10 minutit peaks olema piisavalt pikk aeg
info liigutamiseks, et kõik metroo peatused ohutuse kaalutlustel sulgeda.
Töö juures oli tunda suurt pinget
ja palju emotsioone: kurbust, paanikat, nuttu, pahameelt, segadust ja hirmu.
Tööd ei teinud sel päeval keegi. Istusime enamus ajast kõik koos, kuulasime
värskeid uudiseid ja vahetasime mõtteid. Kuna interneti ühendus oli korduvalt katkenud/katkestatud,
siis ainus viis uudiseid saada oli raadio, lisaks olid telefoniliinid üle
koormatud. Peale lõunat evakueerusime majast ja läksime koju. Olin koos oma
Hiina sõpradega, kes elavad minuga samas majas. ChenChen tegi meile ülimaitsva
lõunasöögi, mida ma vist iialgi ei unusta. Sel hetkel oli kokkuhoidmisel täiesti
uus tähendus. Umbes 20 minutit peale koju jõudmist kuulsime väga tugevat
plahvatust. See oli siinsamas, meie kõrval, aga me ei näinud (aknast) mitte
midagi. Sel hetkel jõudis kogu reaalne olukord ja selle ohtlikkus meile kohale.
Ma ei soovi sellist tunnet mitte kunagi enam läbi elada. Isegi teadmine, et
miljonid inimesed elavad igapäevaselt taolises ja palju suuremas hirmus, ei
lohutanud mind. Õnneks umbes 10 minutit hiljem saime esimesed viited
selle kohta, et plahvatus, mida kuulsime, oli üks politsei pommirühma poolt
õhatud pakk, mis oli meie ülikooli vahetust lähedusest leitud. See päev möödus
ühte pidi meeletu kiirusega ja teist pidi aina venis ja venis. Ma tänan, et mul
on väga toetavad ja kaasa elavad pere ja sõbrad. Teie mure ja meelespidamine
oli väga oluline.
Järgmisel päeval läksime tööle,
sest ULB-d ei suletud ja mina pidin tegema töögrupi seminaris ettekande. See nö
teine päev oli minu jaoks kõige raskem, lükkasin ettekande samuti päeva võrra
edasi. Ma ei osanud enda tunnetega midagi peale hakata. Neid oli lihtsalt nii
palju ja mind ajas marru, kuidas see riik, kus oli eelmisel päeval toimunud
tõsine terroriakt, seda olukorda käsitles. Lisaks mängis rolli kindlasti ka
kodust eemal olemine. Aga öelda, et elu peab edasi minema ja me ei tohi
ründajatele näidata, et me neid kardame on ju hea mõte ja muidugi õige ka. AGA
inimestel on vaja aega enda tunnetega tegelemiseks ja juhtunust üle saamiseks.
Kõik võrdlesid käesolevat olukorda sellega, milline oli Brüssel peale Pariisi
terroriakti. Novembris Brüsselis elu seisis, tänavatel oli sõjavägi ja
politsei, seekord ei olnud mitte midagi sellist. Kuulsin, et Eestis näidati
uudistes pidevalt, et Brüssel on sõjaväe poolt kaitstud ja neid on igal pool.
Tegelik olukord oli absoluutselt vastupidine- eelmisel päeval oli linnas rohkem
sõjaväelasi ja politseid näha. Ainus, mis suleti oli metroo ja see tekitas
suurt pahameelt, sest inimesed pidid tööle minema. Igal pool olid suured
ummikud ja bussiliiklus oli totaalselt ülekoormatud ja kaootiline, sest
marsruute tehti pidevalt ümber ning ajad olid ettearvamatud. Paljudele tundus,
et tavakodaniku tunnetest sõideti lihtsalt üle.
Neli kuud hiljem on inimestel
endiselt koguaeg kusagil ajusopis hirm. Seda näitavad ka erinevad
meeleavaldused ja ebamugavused seoses linnas liiklemise ja reisimisega. Sõjavägi on endiselt tänavatel ja kohtades, kus liigub palju inimesi. Samas
linn toimib nii nagu üks linn toimima peaks. Lapsed käivad koolis, vanemad
tööl, käiakse restoranis söömas, jõusaalis, turul, armsamaga jalutamas ja oma
lemmik bändi kontserdil. Hetkel tundub, et elu on tavalises rööpas tagasi, aga kahjuks
ei tea kui kauaks. Loodan, et väga kauaks.
